Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO on sõjalis-poliitiline riikide ühendus, kuhu kuulub 28 riiki. Allianss tagab oma liikmesriikide julgeoleku kollektiivkaitse kaudu. Eesti liitus NATO-ga 2004. aastal.
NATO asutamine
1949. aastal allkirjastasid 12 riiki: Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, USA ja Suurbritannia Põhja-Atlandi ehk Washingtoni lepingu, asutades sellega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO.
Laienemine
Kuus laienemisringi on alliansi kasvatanud 28-liikmeliseks. 1952. aastal liitusid Kreeka ja Türgi. 1955 sai Saksamaa Liitvabariigist NATO 15. liige – sündmus, millele vastukaaluks loodi Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1982 liitus Hispaania. 1999. aastal liitusid kolm esimest Kesk- ja Ida-Euroopa riiki: Tšehhi, Ungari ja Poola. 2004 lisandus veel seitse riiki: Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Seni viimastena liitusid alliansiga 2009. aastal Albaania ja Horvaatia.
Väljaastumised
NATO pole alati olnud laienemiskursil. 1966. aastal astus NATO sõjalisest struktuurist välja Prantsusmaa, jäädes küll edasi NATO poliitilise organisatsiooni aktiivseks liikmeks. Prantsusmaa taasliitus alliansiga 2009. aasta juubelitippkohtumisel. 1974. aastal katkestas kuueks aastaks oma liikmelisuse NATO sõjalises struktuuris Kreeka, tehes seda pettumuse märgiks, et NATO ei suutnud takistada Türgi Küprose invasiooni. NATO ühtsusest annab siiski märku asjaolu, et aluslepingus mainitud võimalust alliansist välja astuda ei ole seni ükski riik kasutanud.
Peakorter
1951. aastal avati Prantsusmaal Pariisi lähedal Rocquencourt’is NATO Euroopa vägede kõrgem peakorter. 1959 avati NATO uus peakorter Porte Dauphine’is, Pariisis. Kui Prantsusmaa NATO sõjalisest struktuurist välja astus, viidi NATO peakorter 1967. aastal üle Brüsselisse, kus see asub tänaseni. Erinevad NATO staabid ning struktuuriüksused asuvad aga üle kogu alliansi.
Tähtsad kohtumised
1974. aastal allkirjastasid NATO valitsusjuhid Kanadas Atlandi-suhete deklaratsiooni, mis rõhutas kollektiivkaitse jätkuvat tähtsust. 1986. aastal võtsid alliansi välisministrid Brüsselis vastu tavarelvastuskontrolli puudutava deklaratsiooni, milles sätestati, et sõjalised jõud on eelkõige sõjaennetuseks ja enesekaitseks ning seetõttu tuleb Euroopa julgeoleku tagamiseks vähendada tavarelvastust ja määrata kindlaks selle kontrollimehhanismid.
1989. aastal külastas Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševardnadze NATO peakorterit. Selle kohtumise tulemuseks peetakse külma sõja lõppenuks kuulutamist 1990. aasta Londoni tippkohtumisel. Londonis tehti ka ettepanekuid koostöö arendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning võeti vastu visioonideklaratsioon, kuhu ja kuidas NATO peaks pärast külma sõja lõppu edasi liikuma. Detsembris 1991 loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu, mille asutajaliikmete hulgas oli ka Eesti. 1994. aasta Brüsseli tippkohtumisel käivitati programm „Partnerlus rahu nimel“ eesmärgiga suurendada stabiilsust ja julgeolekut kogu Euroopas.
Partnerlused
1997. aastast pärineb NATO – Venemaa suhete alusakt, mille alusel loodi 2002. aastal NATO – Vene Nõukogu. 1997. aastal asutati NATO – Ukraina Komisjon. NATO – Georgia Komisjon loodi aga alles 2008. aastal. Lisaks on alliansil tihedad sidemed paljude samu väärtushinnanguid jagavate riikidega üle maailma, mis on formaliseeritud Vahemere-dialoogi või Istanbuli koostööinitsiatiivi kaudu. Samuti on NATO-l tihedad partnerlussuhted Austraalia, Jaapani jpt-ga.
Üks kõigi, kõik ühe eest
Esimeseks suuremaks NATO operatsiooniks Euroopas oli novembris 1992 alanud NATO mereväeoperatsioon Sharp Guard Aadria meres. Aprillis 1993 kehtestati operatsiooniga Deny Light lennuliiklusvaba tsoon Bosnia ja Hertsegoviina kohal. 1995. aasta lõpus alustasid rahutagamisjõud endises Jugoslaavias maaväeoperatsiooni Joint Endeavour. Jaanuaris 1999 autoriseeris NATO õhulöögid Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi pihta.
11.09.2001 avaldas NATO USA-le seoses terroristlike rünnakutega solidaarsust – alliansi ajaloos seni ainus kord, mil on rakendatud NATO kollektiivkaitse põhimõtet. 2001. aastal alanud mereväeoperatsioon Active Endeavour Vahemerel oligi esimene Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 alusel käivitatud operatsioon.
2002. aastal loodi NATO reageerimisjõud eesmärgiga olla valmis kiirelt ja adekvaatselt uutele ohtudele reageerima.
2003. aastal alustas NATO oma ajaloo suurimat operatsiooni Afganistanis, mis on ühtlasi esimene NATO operatsioon väljaspool Euro-Atlandi julgeolekuruumi. 2005. aastal kuulutati Afganistani operatsioon NATO kõige tähtsamaks ülesandeks.
Sotsiaalmeedia