NATO on sõjalis-poliitiline riikide ühendus, kuhu kuulub 28 riiki. NATO põhiline eesmärk on tagada oma liikmesriikide julgeolek ning kollektiivkaitse kui NATO peamise funktsiooni toimimine. Eesti liitus NATO-ga 2004. aastal.
NATO keskstruktuuril ning NATO sõjalisel struktuuril on pigem NATO egiidi all olevate liikmesriikide tegevusi koordineeriv ja elluviiv roll, kuna NATO tegevussuunised tulenevad täielikult liikmesriikidest konsensuse põhimõttel.
NATO lähtub oma tegevuses järgmistest strateegilistest alusdokumentidest:
Põhja-Atlandi ehk Washingtoni leping
Alliansi asutamise leping, mis sätestab üldisemal tasandil liikmesriikide õigused ja kohustused NATO-s.
NATO strateegiline kontseptsioon 2010
Kõikehõlmav strateegiline dokument, mis sätestab alliansi arengusuunad strateegilises plaanis. Lähemalt »
Kaitseministrite juhis 2006
Täpsustav dokument strateegilisele kontseptsioonile kesk-pikas perspektiivis.
Kuidas NATO toimib?
NATO tugineb oma liikmesriikide võimetele. Kuna sõjaliste võimete arendamine ning ülalpidamine on väga kulukas, on vähe riike, kes suudavad kogu vajamineva võimespektri iseseisvalt täita.
Arvestades selliste võimete arendamise kulukust, puudub igal liikmesriigil ka otsene vajadus ning võimalus kõiki võimeid ise välja arendada. Igal NATO liikmesriigil on võimalik keskenduda vaid oma riigi spetsiifikat silmas pidades kõige olulisematele ning jõukohasematele võimetele, samas olles kindel, et vajaduse korral garanteerivad teised riigid ülejäänud võimete täitmise.
Seega investeerivad erinevad liikmesriigid vaid teatud võimetesse. Sõjalise konflikti korral on võimalik erinevate liikmesriikide baasil kokku panna just seda konkreetset konflikti silmas pidades vajaminev väekontingent. Nii moodustub NATO kui terviku võimete kogum, mille liikmesriigid on vajaduse korral valmis andma NATO käsuliini.
Näiteks NATO operatsioon Afganistanis koosnebki liitlaste erinevatest panustest. See tähendab, et NATO strateegilised väejuhatajad on määratlenud NATO vajadused Afganistani operatsiooni läbiviimiseks ning liikmesriigid omakorda täidavad need vajadused reaalsete võimetega, andes oma võimed NATO käsuliini alla. NATO-s kehtib põhimõte, mille kohaselt kulud NATO käsutusse antavate võimete arendamise ja kasutamise eest kannab võime omanikriik.
NATO kui organisatsioon
NATO koosneb peamiselt kahest elemendist:
- liikmesriikide ning partnerriikide esindused
- NATO personal (NATO keskstruktuur ning NATO staabid ja väejuhatused)
NATO-s kehtib igal juhtimistasandil konsensuse printsiip. See tähendab, et ühtegi otsust ei saa vastu võtta enne, kui kõik liikmesriigid on sellega päri. Seega on NATO organistasioonina unikaalne, kuna ka väikestel liitlastel on erakordne võimalus oma hääl teatavaks teha ning aktiivselt osaleda alliansi strateegilise ja igapäeva poliitika kujundamises.
Riikide esindused NATO juures
Riikide esindused kujundavad alliansi poliitika ja formuleerivad otsused, mida NATO staabid poliitiliste juhiste järgi ellu viivad.
Põhja-Atlandi Nõukogu
Kõrgeim võim kuulub NATO-s Põhja-Atlandi Nõukogule, kuhu kuuluvad kõigi liikmesriikide esindajad. Nõukogu formuleerib NATO poliitika ja suunab kogu alliansi tegevust. Nõukogu kohtub regulaarselt suursaadikute, harvemini riigipeade tasemel ning tavaliselt ka kolm korda aastas kaitseministrite tasandil.
NATO Sõjaline Komitee
Liikmesriikide kaitseväejuhatajatest koosnev NATO Sõjaline Komitee peab tagama Põhja-Atlandi Nõukogule otsustamiseks tarviliku sõjalise nõuande ning hoolitsema, et nõukogu otsused sõjalisel tasandil saaks elu viidud.
Eesti NATO poliitika põhimõtted
Eesti on täieõiguslik NATO liige, kellele laienevad kõik liikmelisusest tulenevad kohustused ning õigused. Kaitseministeerium lähtub NATO-suunalise poliitika kujundamisel järgmistest põhimõtetest:
-
NATO kui tervik peab olema tugev. See tähendab, et NATO käsutuses olevad võimed peavad olema piisavad, et tagada heidutus mis tahes agressori vastu.
-
NATO võimearendus peab silmas pidama nii kollektiivkaitsevajadusi NATO enda territooriumil kui ka käimasolevate ja võimalike tulevaste operatsioonide vajadusi väljaspool NATO territooriumi. Arendatavad võimed peavad olema kasutatavad mõlemal juhul.
-
Eesti sõjaline panus NATO võimete planeerimisel lähtub esmase iseseisva kaitsevõime ning NATO kollektiivkaitse vajadusi järgides.
-
NATO võimearendus peab olema silmapaistev ning tõsiseltvõetav. NATO kohalolek peab olema nähtav kogu alliansi territooriumil.
Näiteid NATO ühisest võimearendusest
NATO reageerimisjõud (NRF)
NATO reageerimisjõud on 5- kuni 30-päevase etteteatamisega valmis sisenema konfliktikoldesse 15 000 km raadiuses Brüsselist ning läbi viima erineva iseloomuga operatsioone. Oluline on teada, et NATO reageerimisjõud ei ole valmis üksus vaid reageerimisvalmiduses võimete pakett, mille baasil komplekteeritakse üksus vastavalt ülesandele.
Eesti on NATO reageerimisjõudude koosseisus osalenud 2005. aastast. 2010. aastal panustab Eesti reageerimisjõududesse kompanii suuruse maaväekomponendiga Balti ühispataljoni koosseisus.
Liitlasriigid teevad lisaks omavahel koostööd, et harjutada sõjalist koostegutsemist. Samuti on iga liitlasriigi ülesanne investeerida oma vägede kaasajastamisse.
Lähemalt NATO reageerimisjõududest NATO kodulehelt (inglise keeles) »
Liitlaste ühine seiresüsteem
Ühise seiresüsteemi loomine on tõestuseks, kuidas liikmesriikide koostöös luuakse äärmiselt kulukas võime, mille loomine käiks üksikule liitlasriigile üle jõu. Vajadus seiresüsteemi järele on aga väga suur – seda on vaja nii NATO üldise sõjalise võimekuse tõstmiseks kui ka operatsioonidel väljaspool NATO territooriumi. Ühise seiresüsteem loomine aitab otseselt kaasa alliansi kui terviku tugevusele, sh NATO enda territooriumi kaitsele.
Liitlaste ühisest seiresüsteemist lähemalt (inglise keeles) »
Strateegilise õhutranspordi initsiatiiv
NATO strateegilise õhutranspordi initsiatiiv annab liitunud riikidele võimaluse kasutada strateegilise õhutranspordi võimeid. Strateegiline õhutransport on võime, mille loomine käib suurele osale liikmesriikidest üksinda üle jõu.
Strateegilise õhutranspordi initsiatiivist lähemalt (inglise keeles) »
Sotsiaalmeedia