Sõjalise kaitse pikaajalise arengukava („Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018”) vastuvõtmise ja „Rahuaja riigikaitse seaduse muutmise seadusega” 2008. aasta lõpul korrastati Eestis kaitseplaneerimise protsess ning tagati senisest suurem ühtsus NATO kaitseplaneerimisega.

Nüüd võib väita, et Eestis on omavahel seotud pikaajalise (10 aastat) ja keskpika (4 aastat) arengukava ning üheaastaste planeerimisdokumentide seostamise kaudu tagatud sõjalise riigikaitse süsteemse võimepõhise arendamise võimalikkus.

Esitatud on pikaajaline strateegiline vaade, mis võimaldab hinnata ressursimahukate varustushangete ja infrastruktuuriinvesteeringute otstarbekust vastavalt sõjaliste võimete väljaarendamise prioriteetidele ja võimearenduseks vajalike ressursside (personal, varustus, infrastruktuur) olemasolule.

Samuti on Eesti ühtlustanud riigisisese ja NATO kaitseplaneerimise. Sõjalise kaitse strateegiline kava, mis käsitleb riigi sõjalist strateegiat välise sõjaohu ennetamiseks ja tõrjumiseks ning esitab üldise kaitselahenduse kirjelduse, määrab sõjalise riigikaitse prioriteedid, strateegilised ülesanded ja meetmed nende täitmiseks, ohustsenaariumid ja sõjalise riigikaitse rahvusliku ambitsioonitaseme, lähtub NATO sama tasandi kaitsepoliitika juhisdokumentidest. Sõjalise kaitse arengukava seisukohalt on oluline ennekõike seos NATO planeerimiseesmärkide ehk väevõime-eesmärkide seadmise protsessiga, mille kohaselt NATOga kokkulepitud väevõime-eesmärkide seadmise protsess on ajaliselt seotud Sõjalise kaitse arengukava koostamisega ehk mõlemad seavad ühes taustsüsteemis mõõdetavad eesmärgid samaks ajavahemikuks. Antud tegevuste tulem peegeldub detailselt ja ressurssidega kaetult sõjalise kaitse nelja-aastases arengukavas („Sõjalise kaitse tegevuskava”).

Lisaks NATO planeerimiseesmärkidele arvestab Eesti ka Euroopa Liidus toimuvat kaitseplaneerimist. Samas ei ole Euroopa Liidus tegemist klassikalise kaitseplaneerimisprotsessiga, vaid selle protsessi väärtus seisneb ennekõike analüüsis ning sellest tulenevas koostöövõimaluste otsimises ja ühisprojektides, samuti teadus- ja arenduskoostöös.

Ühised planeerimiseesmärgid ja konsultatsioonid NATO, Euroopa Liidu ning partnerite vahel tagavad olukorra, kus eri riikide kaitseväed on koostöövõimelised. Laiemalt tähendab see näiteks ühilduvat tehnikat, sarnaseid väljaõppemeetodeid, ühiseid koostööprojekte ja õppusi. Eelkõige on vägede integreeritus oluline välismissioonide puhul. Samuti võimaldavad ühildatud kaitseplaneerimine ja pidevad konsultatsioonid leida NATO või ELi riikide ühisprojektide kaudu tasuvamaid lahendusi, mis vajalike strateegiliste või taktikaliste võimete arendamisele oluliselt kaasa aitavad.