Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Kuivõrd rahvusvaheline julgeolek on jagamatu, on Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika juhtpõhimõtteks olla ise aktiivne julgeoleku tagaja ja osaleda erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (NATO, EL, ÜRO, OSCE) juhitud kriisiohje- ja rahuoperatsioonides.
Need juhtpõhimõtted kajastuvad ka 2004. aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustes, mis käsitlevad Eesti julgeolekupoliitikat keskpikas perspektiivis.
NATO ja Euroopa Liit
Eesti on NATO liige 2004. aastast. NATO liikmesriigina on Eesti julgeolek tagatud kollektiivkaitse põhimõttega, mille kohaselt rünnak ühe liikmesriigi vastu tähendab kogu alliansi ründamist.
Euroopa Liidu liikmena on Eesti seotud Euroopa majandus- ja õigusruumiga, Euroopa ühtse välis- ning julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga, mis suurendavad turvalisust nii Läänemere regioonis ja Euroopas kui ka maailmas laiemalt.
Balti kaitsekoostöö
Balti kaitsekoostöö oma tänases mitmekesises ja pidevas vormis sündis esialgu vajadusest muuta kolme riigi kaitsestruktuurid NATO riikide struktuuridega koostöövõimelisemaks. Samas ei kahanenud kolme Balti riigi kaitsekoostöö pärast eesmärgi – NATOga liitumise – täitumist vaid vastupidi, kaitsekoostöö on liitumise järgsel ajal suurenenud ja seda paljuski tulenevalt äratundmisest, et ühiste huvide ja eesmärkidega väikesed riigid suudavad teha koos rohkem kui igaüks eraldi.
Rahvusvaheline relvastuskontroll
Eesti on ühinenud mitmete rahvusvaheliste relvastuskontrollialaste lepingutega ja täidab ka muid rahvusvahelisi relvastuskontrollialaseid kohustusi. Kaitseministeeriumi relvastuskontrollialane töö hõlmab tegevusi peamiselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) raamistikus.
Sotsiaalmeedia