Ajutise Valitsuse otsusega asutati Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval, 24. veebruaril 1919 noore riigi esimene sõjaline aumärk – Vabadusrist. Selle kujundas tunnustatud Eesti kunstnik Nikolai Triik.

Arvestades tolleaegset aumärkide stilistikat ja Eesti ajalugu, on selles aumärgis nii Eestit Vabadussõjas abistanud Soome Vabadusristi, eestlastest sõdurite hulgas Esimese maailmasõja ajal hinnatud Vene Georgi Risti kui ka kord Eesti ala valitsenud Saksa Ordu kõrgmeistri ristile omaseid jooni.

Vabadusrist on kehtiva teenetemärkide seaduse kohaselt tänagi Eesti kõrgeim aumärk, mida antakse välja Eesti iseseisvuse kaitseks peetava sõja puhul.

Vabadusristil on kolm liiki:

• sõjaliste teenete eest (I liik);
• isikliku vapruse eest (II liik);
• kodanlike ehk tsiviilteenete eest (III liik).

Igas liigis on omakorda kolm järku. Ainsana ei ole kunagi välja antud isiklikku vaprust sümboliseerivat kõrgeimat aumärki – II liigi I järku.

Vabadusristist kujunes Eesti auväärseim teenetemärk, ühtlasi ainus, mille kavaleridele kehtestati seadusega teatud eesõigusi ning soodustusi.

Vabadusristi kavalerid

Esimesed seitse Vabadusristi omistati 1919. aasta augustis Eestit Vabadussõjas abistanud USA Punase Risti ohvitseridele. Aastatel 1919–1925 oli teenetemärgi saajaid kokku 3132. Üldse on välja antud 3224 Vabadusristi, kusjuures mõni inimene pälvis kaks või lausa kolm ordenit.

Ligi kolmandik autasustatutest olid välismaalased – Vabadusriste on antud 17 riigi kodanikele.

Teenekate isikute kõrval on Vabadusrist omistatud Verduni linnale Prantsusmaal, kus toimus Esimese maailmasõja üks verisemaid lahinguid. Eesti Vabadussõjas võidelnud liitlasi austati Vabadusristi asetamisega Tundmatu Sõduri hauale Suurbritannias, Prantsusmaal ja Itaalias.

Vabadusristiga on austatud ka kaht naist. Üks neist oli luuraja ja halastajaõde Salme Ilmet, teine rindesõdur Anne-Mare Vares (Kukk), kes sõdis Vabadussõjas Peeter Ronga nime all. Kuna naised toona sõduriks ei saanud, panid neiud end kirja meestena, varjates komisjoni ette ilmudes osavalt oma kehavorme.

Vabadusriste omistati ka sõjaväelastele, tänu kellele kukutati läbi 1. detsembril 1924 Tallinnas Nõukogude Liidu mahitusel korraldatud kommunistlik riigipöördekatse. 1925. aastal vastu võetud seadusega lõpetas Riigikogu Vabadusristi väljaandmise, lugedes omariikluse rajamisel silma paistnud isikute teened hinnatuks.

Viimane Vabadusristi kavaler Karl Jaanus suri 6. oktoobril 2000 Eestis.

Vabadusristi päev

Vabadusristi kavaleride austamiseks tähistati 1929. aastast alates 24. veebruaril Vabadusristi päeva. Alates 1931. aastast otsustati seda tähistada 3. jaanuaril (Vabadussõja relvarahu päeval), sest 24. veebruaril on Eesti Vabariigi sünnipäev. Alates 1934. aastast võeti Vabadusristi aastapäevaks taevaminemispüha, mis on liikuv püha maikuus.

Eriti suurejoonelised pidustused toimusid 1934. aasta mais, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli siis lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. Samal ajal kirjutas Postimees Vabadusristi sünnipäeva puhul järgmist: „Wabadusrist on aga see väline märk, mis tunnistab, et tema kandja on kuulunud Wabadussõja võitnud silmapaisvamate kangelaste hulka. See märk on tunnistuseks, et sõjamees pole üksnes täitnud oma kohust, vaid on andnud kaugelt rohkem, kui see õnnestub igaühel.“

Pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni ajal hävitati paljud Vabadusristid ning seetõttu on Eestist nende aumärkide täiskomplektide leidmine keeruline ülesanne. Neid võib paremini säilinuna ja koos dokumentidega leida Skandinaavia maadest ning Lääne – Euroopast.